24.-25. päev - kodutee

Viimasel hommikul pakkisime kiirelt asjad, jätsime kohvrid korterisse ja sõitsime alla randa. Tobias magas ja me nautisime rannas viimaseid tunde päikest. Lihtsalt proovisin seda kõike igasse rakku talletada, et suveni vastu pidada.

Siis oli aeg itaalia restoranis kiire lõuna teha. Toit oli maitsev ja Theodorile toodi mängimiseks tainas ja piparkoogivormid, sellist asja polnudki varem kuskil näinud. Promenaadil autosse jalutades tulid mul lihtsalt pisarad silma - nii kahju oli siit paradiisist lahkuda. 

Võtsime kohvrid, vahetasime riided ja liikusime lennujaama. Lennuk väljus pühapäeval kell 16.35 ning Eestisse jõudsime alles esmaspäeval kell 18.30, sest ees ootas pikk ümberistumine Istanbulis. Kaplinn-Istanbuli lend kestis 11 tundi ja õnneks saime esirea kohad, ruumi oli meil mõnusalt. Kahjuks selgus, et beebivoodit mingil põhjusel sinna panna ei saa, kuigi sildid ja kinnituskohad olid olemas. Mis seal ikka, vähemalt seekord oli jalgadel ruumi. Tobias jäi rahulikult 20 ajal mu süles magama ja Theodor jäi tunnike hiljem. Eks niimoodi pooleldi istudes magamine oli talle võõras ja ta ärkas kaks korda suure nutuga, muidugi just siis, kui mina ka korraks suikuda suutsin. Kell 1.30 pandi tuled põlema ja hakati hommikusööki serveerima - jaburuse tipp. Lapsed ärkasid muidugi üles ja oligi kogu lennukiuni. Maandudes jäi Tobias uuesti magama, Theodor uinus Istanbuli lennujaamas kärus ja magas tublid kaks tundi. Korra sain ise ka silma kinni panna, kuni Tobias nutuga ärkas. Nii me kell 6 pikka päeva alustasime, mina täiesti magamata. Kadestasin kõiki ilma lasteta reisijaid. Ausalt, nautige!!! 😂

Lennujaamas möödus 10 tundi tegelikult isegi üllatavalt kiirelt. 3 tundi hommikul olime Ica lounges, jalutasime palju ringi, käisime mängukatel ja söömas. Istanbuli lennujaam on suht hiiglaslik, mul tuli 15 000 sammu kokku. 3 tunnine Istanbul-Tallinn lend möödus eriti kiirelt, kodu ju ootas.

Tallinnas ootas meid suur lumetorm ja -5 kraadi. Theodor kilkas lennukiaknal, pärast autos kisendas, et pange ruttu uks kinni, niiiiii külm on 😂 Lennujaamas olid meid koogi ja lilledega tervitamas Loviise ja Melen 😍 Lapsed uinusid autos ja Theodor magaski hommikuni välja. Hommikul said kaua igatsetud Robi ja Bobi suured kallistused. Õues ootas suur lumetorm, oh seda rõõmu 🙃

Ja nii see seiklus läbi saigi. Kirjutan ka kokkuvõtva postituse, kui olen saanud aega veel veidi seedida 😊